Minski lennujaam

Kui teil on kunagi elus võimalik külastada Minski lennujaama, soovitan seda kindlasti teha, eriti siis, kui olete absurdihuumori austaja. Täieliku naudingu saamiseks tuleks võimalusel seal lisaks ühelt lennult teisele ümber istuda.

Minul avanes see võimalus Ukrainast Venemaale lennates. Kuna need kaks riiki on paraku omavahel sõjas, siis nende vahel otse lennata ei saa, aga õnneks jääb tee peale Valgevene. Ukraina kolleegid hoiatavad mind juba ette, et Minski lennujaam on üks lustakas koht. Pole hullu, ma ei ole mingi peen Euroopa beib, rahustan neid.

Kiievist saabuvalt lennult maha tulles avaneb koridoris kaks võimalust: pääs riiki ja transfeer. Kuna mul on vaja ühelt lennult teisele istuda, siis valin koos ülejäänud kuue õnnetuga transfeeri. Valesti valin.

Kui viieaastased lapsed otsustaksid lennujaama mängida, siis oleks see tõenäoliselt umbes see, mis juhtub inimestega Minski lennujaama transfeeris. Lennujaama mäng käib nii, et erinevad inimesed vaatavad lugematu arv kordi minu passi, edasilennu piletit, Kiievist Valgevenesse lendamise piletikontsu (!), lasevad täita mõned paberid, löövad pileti peale ja paberite peale mõned templid ja siis paluvad sul mõned minutid oodata.

Seejärel võtab rongi konduktori välimusega blond õlakas daam meid seitsmekesi sappa ja viib järgmiste inimeste juurde, kes mängivad sedasama mängu. Vahepeal veel mõned turvakontrollid.

Daamid kaalumas terminali ukse avamise võimalusi

Grupp peab koos püsima – alati ootame, kuni kõik on kontrolli läbinud, et siis üheskoos ilusti edasi minna. Selleks hetkeks, kui blond daam meid terminalist välja karjatab ja lennujaamabussi istuda käsib, on tekkinud juba teatav grupimentaliteet. Mina, üks minust veidi noorem dressides ja tossudes tütarlaps ja viis härrasmeest vahetame omavahel tülpinud pilke ja tõdeme mõttes, et vähemalt ei ole me oma kannatustes üksi. Möödunud on umbes 30 minutit.

Buss sõidab terminali uksest 200 meetrit edasi järgmiste uste juurde ja peatub seal. Blond daam ja vahepeal tema kõrvale ei-tea-kust tekkinud noor brünett reisisaatja väljuvad bussist ja üritavad avada nii üht kui teist ust, aga mida ei ole, seda ei ole. Bussi uksed sulguvad nende järel ja meie oleme bussis vangis. Ootame viis minutit. Tädid helistavad kuhugi. Ootame veel viis. Kuus inimest bussis irvitavad juba täitsa avalikult. Dressides tütarlaps istub rätsepistes pagasi hoidmiseks mõeldud tamburil ja tundub, et mediteerib.

Lõpuks õnnestub siiski leida keegi, kes meile ukse avab. Siis veel väike liiklemine mitte kuhugi viivates koridorides, mõned korrused liftiga, kiire dokumendikontroll ja juba me olemegi terminalis! Vabadus!!! Soovime kaaskannatajatega üksteisele head teed ja läheme laiali.

Terminalis on üks riiul, kus müüakse erinevat alkoholi (saan teada, et korporatsioonilaulust tuttav Krambambuli on päris asi) ja umbes 30 tooli. Arvestades, et järgmise tunni aja jooksul on terminalist väljumas 6 lendu, on kõik toolid ootamatult täis saanud. Ainus koht, kus inimese moodi oodata saab, on bussijaama ootesaalile sarnanev baar.

Baar, esimene klass

Sanitaarpäev on iga kuu kolmas kolmapäev

Baariletil on sildid, mis teatavad, et baar on 24 tundi avatud, et tegemist on esimese klassi teenindusasutusega ja et kaebuste raamat asub letis. Tellin nelja euro eest ühe kohaliku õlle ja forellisaia.

Baaris kohtan Kiievi lennult tuttavat daami koos kaksikutest poegadega. Huvitaval kombel õnnestus neil transfeerikadalippu vältida, aga ometigi samasse kohta välja jõuda. Tõenäoliselt mitu korda kiiremini.

Lennujaamas wifi on, aga ei tööta. Nii ma siis kirjutan Kuldse Retšõtskoje kõrvale lohutuseks blogisse ühe postituse.

Sel teemal ma tahaks muidugi üks teine kord pikemalt teoretiseerida, et milline endast lugupidav riik võtab endale ühe teise riigi nime ja paneb sinna mõne värvi otsa. Nagu me oleks Sinisoome, eks.

Kaks

Täna saab kaks kuud sellest, kui Marta on ja ei ole ka meiega.

“Kuidas sul läheb?”
Vist on parem. Ei, mis vist, kindlasti on. On päevi, kus ei tulegi meelde. Ilmselt tegelikult tuleb ikka, aga see on lihtsalt mõte, mitte tühjus ja kurbus. Samas iga kord, kui ennast peeglist vaatan, tuletab üle kõhu jooksev pruun jutt meelde, et alles hiljuti midagi siiski oli. See vist ei lähe veel niipea ära. Ma vist ei tahagi, et läheks.

Võiks arvata, et rasedate ja laste nägemine teeb mind kurvaks. See ei ole üldse nii, või alguses vist natuke oli, aga sa ei saa ka terve elu rasedaid ja lapsi mitte näha. See on natuke nagu naabril oleks Porsche ja sa vist tahaks ka, et sul oleks, aga sul ei ole. See ei tähenda, et naaber solvaks sind oma Porsche omamisega kuidagi.

Samas ei ole mul kunagi teiste inimeste laste suhtes seda “oiiiii beeeebiiii” tunnet olnud ja ei ole ka nüüd, nii et selles osas ei ole midagi muutunud.

“Ma ei oskagi midagi öelda”
Sa ei peagi oskama. Ma ka ei oskaks.

“Ma mõtlen teie peale”

Väga paljud inimesed on mulle kirjutanud. Et rääkida oma lugusid või öelda lihtsalt, et nad mõtlevad meie peale. Sellest on väga palju abi. See tähendab, et me ei ole üksi, et see ei ole ainult meie probleem, vaid seda juhtubki erinevate inimestega erinevatel hetkedel.

Ma ei ole kõigile vastanud. Alguses oli seda kõike nii palju, et nendega tegelemine tundus eraldi kohustus ja ma ei jaksanud. Ja nüüd tundub tagantjärgi jälle imelik. Aga kõik need soovid on märgatud ja hinnatud.

“Kas ma saan midagi teha?” 

Kajaril oli mõte, et võiks kõigile nii küsijatele oma pangaarve numbri anda. Aga tegelikult vaevalt keegi otseselt midagi teha saab. Lihtsalt normaalne olla ja käituda nii, nagu ikka. Kui vaja on, kuulata.

Samas pere ja head sõbrad saavad ja ongi teinud. Ma olen nii õnnelik, et meil on nii palju nii toredaid inimesi, kes tuletavad iga päev meelde, et elu on tegelikult üks väga tore koht.

“Kas sa tahad sellest rääkida?”
Jah, pigem vist isegi tahan. Muidugi mitte koguaeg ja kõigiga. Aga see juhtus ja üldse ei tahaks ka koguaeg kikivarvul sellest mööda hiilida. Ma olen samamoodi raseduse ja sünnituse läbi teinud nagu iga teine ema ja tahan rääkida sellest, kuidas inimkeha on imeline, et ta oskab ja suudab selliseid asju teha. 

Jah, mul ei ole oma lapsest midagi eriti rääkida peale nende viie minuti, kui ma temaga kohtusin ja ta oli ilus. Väga ilus. Aga mul on endiselt tütar ja ma tahan sellest rääkida, sest muidu teda nagu ei olekski olnud.

Chefchaouen – Fes – Essaouira

Chefchaouen on linn nagu muinasjutt. Mägede vahel asuvas linnakeses vonklevad erinevatel kõrgustel keskaegse medina tänavad. Kunagi ammu hakkasid sinna tulnud juudid oma maju siniseks värvima ja kuna keegi vahepeal ei viitsinud rohkem mõelda, siis on nüüd praktiliselt kõik majad selles linnas sinised. Sinine värv pidi sääski ka peletama ja tõsi – me ei näe Chefchaouenis ühtegi sääske. Igatahes ma ei teadnud, et nii palju sinise toone on olemas ja selles linnas koledat fotot teha on praktiliselt võimatu, sest ta on iga nurga pealt fotogeeniline.

Selle piirkonna peamine sissetulekuallikas on marihuaana kasvatamine ja eksport. Kuigi Marokos on narkootikumide müük ja tarvitamine ebaseaduslik ja räägitakse ka 10-aastasest vanglakaristusest, on seadusandlus Rifi mäestiku koha pealt pool silma kinni pigistanud, sest lisaks tootjatele teenib see ilmselt elatist ka võimuesindajatele. Nii pakuvad härrad sulle igal tänavanurgal, kas sa soovid “midagi osta” ja võimalik on isegi korraldada poolametlik ekskursioon kanepifarmi.

Chefchaouenist Fesi sõit kestab 9 tundi, sedapuhku õnneks CTM-i bussidega, kus konditsioneeri ei ole, aga vähemalt istmed on kuivad. Fesi viib mägise tühermaa vahel looklev üherealine asfalttee, kuhu imekombel on liikuma pandud kahesuunaline liiklus. Kui keegi vastu tuleb, peame kas meie või vastutulija teelt veidi välja sõitma.

Põhimaantee N-4

Fes on suur ja uhke linn maailma kõige arusaamatuma medinaga, kus pole keskajast saati mitte midagi muutunud. “Uueks linnaks” nimetavad nad seda linnaosa, mis on ainult 700 aastat vana. Vanalinna müüride vahelt sisse astudes on tunne, nagu oleksid ajaloolisse filmi sattunud – maani ürpides inimesed veavad eeslitega kaupa ja kauplevad häälekalt kitsastel pimedatel tänavatel ja turuplatsidel. See peaks erinevatel andmetel olema ka maailma suurim autovaba linnaosa.

Fesi elanikud ütlevad uhkusega, et Fesi vanalinnas ei ole võimalik mitte ära eksida, ja neil on õigus. Google Mapsist on päris palju kasu, aga mitte lõpuni – mõned tänavad lõppevad siiski mitte kuskil või algavad ootamatust kohast. Seda kasutavad ära ettevõtlikud kohalikud, kes pakuvad, et nad juhatavad sind õigesse kohta. Väikse tasu eest, mõistagi. Meie eelistame nende teenuseid mitte kasutada ja püüame ise õige tee leida.

Hea lugeja! Aita leida Karinil ja Kajaril tee riaadist (Dar Guennoun) restorani (Jardins de Sheherezade) arvestades, et Rue Bendenjalla saab poole pealt ootamatult otsa.
Kiirematele auhinnad!

Ühel hilisõhtul restoranist tulles hakkab meie kõrval käima härra, kes vabandab kiiresti, et ega ta ei ole mingi giid, ta kodutee viib lihtsalt juhtumisi samas suunas. Vestleme sõbralikult sellest, et Fesi medinas on tõepoolest keeruline liigelda. Härra räägib, et tal on girlfriend, kes elab venemaal. Näitab meile telefonist pilte. Tõepoolest – kena blond tütarlaps.

Ühel hetkel selgub, et me oleme veidi valesti läinud, jätame härraga viisakalt hüvasti ja keerame otsa ringi. Paari minuti pärast on härra meil taas kannul ja selgub, et ta on koduvõtmed maha unustanud ja peab neile järgi minema. Miskipärast asub see “järgi” hoopis selles tänavas, kuhu me nüüd pöörame, mitte seal, kust ta alguses tuli. Seejärel otsustab härra, et ta ikkagi jalutab meiega koos, et olla kindel, et me hotelli jõuame, sest “medina very confusing at night” ja ta tahab lihtsalt kindel olla, et meiega on kõik hästi. Kinnitab korduvalt, et tema ei taha raha ja siunab isehakanud giide, kes turiste tülitavad.

Oma riadi jõudes (kordagi tema abi kasutamata) soovime talle head ööd ja helistame uksekella, et sisse pääseda.

Härra: äkki annate mulle ikka raha ka, ma siin kõndisin teiega ja...

Meie: aga me ei palunud sult seda teenust.

Härra: jah, aga mul on kodus kaks väikest poega ja... (huvitav, kas selle vene girlfriendiga?)

Meie: head ööd! (hakkame uksest sisse minema)

Härra: ma olen teiega KAKS TUNDI siin teie hotelli otsinud ja nüüd teil on kahju mulle selle eest natuke raha anda!

Uksele on ilmunud unise näoga riadis töötav noormees. Härra asub talle midagi intensiivselt araabia keeles seletama. Ilmselt seda, kuidas me oleme talt lepinguliselt giiditeenust ostnud ja nüüd keeldume maksmast. Riadi noormees vaatab meid mõistmatu näoga. Oleme juba poolel teel trepist üles, kui härra ikka veel kõva häälega haliseb. Kuna ta keeldub ära minemast, annab Kajar talle lõpuks 20 dirhamit (umbes 2 eurot).

Fesi uus linn on suhteliselt suvaline – mitte eriti hiilgav kuningapalee ja laiad palmidega ääristatud bulvarid. Põhiline turismiatraktsioon on vanalinnast umbes 1,5 kilomeetri kaugusel asuv Carrefouri pood – sest see on üks väheseid, kus müüakse alkoholi. Lisaks Carrefourile müüvad alkoholi kõige kallimad restoranid ja hotelli baarid. Seal maksab väike klaas õlut pigem 5 eurot ja veinipudelite hinnad algavad umbes 25-st. Aga noh, ei olegi vaja nii palju juua.

Toidupoe kõrval on eraldi sissepääs, mille silt ütleb “Le cave” (sõna otseses mõttes koobas). Sinna sisenevaid inimesi vaatavad tõsiusklikud moslemid võrdlemisi halvustava näoga. Koopas on valdavalt turistid ja mõned väga vilava olemisega kohalikud. Õlle- ja veinivalik on täitsa korralik, valdavalt kohalikud kaubamärgid (jah, Marokos toodetakse nii veini kui õlut), veidi ka sissetoodud asju. Veinide hinnad algavad umbes 6 eurost, 0,3 õlle saab kätte veidi vähem kui euroga. Põhimõtteliselt nagu Eesti hinnad, aga Hispaaniast saabudes tundub jube kallis.

Maroko oma toodang

Essaouira on väike sümpaatne linn mere ääres, ilusa ranna ja väga maalilise päikeseloojanguga. Tundub nagu hea Maroko starter-linn, sest medina tänavad on piisavalt arusaadavad ja kohalikud turistidele pinda ei käi. Siin on palju restorane, kus saab väga hästi süüa – mulle tundub, et paremini kui teistes Maroko linnades, või siis on siin need head restoranid lihtsalt kuidagi tihedamalt kontsentreerunud. Igatahes meie kõige paremad Maroko söögikogemused jäävad Essaouirasse.

Samas ei ole see sugugi ainult turistidele suunatud kuurort. Siin on täiesti toimiv kalasadam, kus ainult mõnedsajad meetrid turistisõbralikust vanalinnast eemal näeb päris elu koos selle juurde käivate lõhnade ja häältega. Ja siis saab kohe jälle jalutada paarsada meetrit tagasi turvalisse tsooni, kus see päriselu sulle turistisõbralikuks lõunasöögiks grillitakse.

Enne...

...ja pärast

Veel on Essaouiras palju kunstigaleriisid. Nii juhtubki, et me soetame siit oma uude korterisse elu esimese päris-kunstiteose. Aga selle pilti ma siia ei pane, seda peab meie juurde vaatama tulema.


EDIT: Kajar väidab, et ta andis meid koju saatnud härrale siiski 10 dirhamit.

Gibraltar – Algeciras – Tangier

Käime paariks tunniks Gibraltarilt läbi, ausalt öeldes ega seal oluliselt kauem midagi teha poleks ka. Pärast võimsaid Hispaania linnu on see arhitektuuriliselt suhteliselt mittemidagiütlev ja võrdlemisi kallis koht. Kogemusena aga kahtlemata huvitav, sest tegemist on ühest küljest Ühendkuningriikide territooriumiga ja teisest tõsiseltvõetava riigiga, keda isegi meie suudame jalgpallis kottida. Ja nii ongi – kiire formaalne passikontroll ja äkitselt maksab poodides inglise nael ja sildid on arusaadavas keeles.

Kaks märkimisväärset asja on Gibraltaril siiski. Esimene on lennujaam, mis asub täpselt keset linna (või oleks õigem öelda riiki?) ja koosneb ühest lennurajast. Gibraltarit on võimatu nii külastada, et lennuväljale ei satu, sest ainus piirilt linna viiv tee suundub otse üle lennuraja. Kui mõni lennuk peaks saabuma või õhku tõusma (õnneks seda kuigi tihti ei juhtu), pannakse liiklus kinni ja nii sa seisadki tee ääres ja lased lennuki mööda.

Lennujaam ja kalju

Teine on Gibraltari kalju ise. Kuigi furnikulööri juures on saba, on see siiski ootamist väärt, sest mäe otsast avanevad suurepärased vaated – heal päeval paistab Aafrika ära. Meil paraku nii hea päev ei ole, aga see-eest elab mäe otsas palju nunnusid makaake, kes on turistidega harjunud ja lubavad neid endale väga lähedale. Sildid hoiatavad, et ahvid on jube metsikud, võtavad su söögi käest ära ja söövad selle ära ja vahel hammustavad ka. Meie kohtasime küll ainult väga viisakaid ahve, kes olid lisaks ka suurepärased poseerijad.

Euroopast Aafrikasse. Mul on alati olnud romantiline kinnisidee, et ma tahan laevaga Hispaaniast Aafrikasse sõita, taustaks mängimas see laul. Kuigi laevu käib mitme linna vahel, otsustame Algeciras-Tangier liini kasuks, mis tundus kõige mõistlikum ja kiirem – laev peaks kohale jõudma tunniga ja passikontroll toimub juba laevas ära. Pöörake tähelepanu eelmises lauses kasutatud sõnadele “tundus” ja “peaks”, eksju.

Maroko algab juba Hispaania-poolses sadamas – lugematu hulk piletiputkasid, kes kõik tahavad sulle väikse vahendustasu eest laevapileteid müüa ja kahtlase välimusega onud, kes selgitavad sulle, et sa peaksid oma pileti siiski nende juurest ostma. Lisaks täiesti arusaamatu sadamahoonete süsteem, kus on veel terve hunnik piletiputkasid. Leiame selle kõige hulgast üles maja, kust peaks kell 20.00 väljuma laev Tangieri, ja seame ennast ooteruumi istuma.

Kui kell on saanud 19.50, istuvad kõik inimesed endiselt rahulikult ootesaalis ja laeva ei paista kusagilt. Küsin ühelt töötajalt, kas kella kaheksane laev ikka väljub. “Jaa, väljub ikka, aga see jääb tihti hiljaks,” saan vastuseks. Okei, ootame. Kell 20.15 tuleb valjuhääldist teadaanne, et laev hilineb ja väljub kell 21.00.

Ka see tähtaeg libiseb märkamatult mööda ja rohkem ei ütle keegi midagi. Järgmine sama liini laev väljub kell kümme. Äkki pannakse meid siis hoopis selle peale? Kella kümne paiku toimub passi- ja turvakontroll ja inimesed lubatakse järgmisesse ootesaali. Asi seegi. 

Laev väljub lõpuks mõned minutid enne kella 23. Ma ei tea, mis on juhtunud lubatud tunnise sõiduajaga, aga Tangieri sadamasse jõuame kell pool 2 öösel. Immigratsiooniprotseduur tehakse tõepoolest sõidu ajal ära – reisijad seisavad sabas ja tubli ametnik lööb kõigile templi passi. See on neil kogu selle ürituse juures ka ainus mõistlik mõte.

Tangieris kallab tihedat paduvihma. Jalakäijad kamandatakse laevast välja pooleldi katusega kaetud autotekile. Kõik seisavad katuse all tropis nagu lambad, samal ajal on autod ja bussid käivitanud mootorid, et asuda laevast maha sõitma. Hingata ei ole midagi. Ükshaaval kontrollitakse inimeste passe (sest äkki on seal midagi muutunud sellest ajast, kui mind laeva lubati või sellest, kui laevas viimati mu passi kontrolliti) ja kontrolli läbinutel lubatakse joosta läbi paduvihma bussi, mis viib inimesed kailt sadamasse.

Sadamahoonest väljudes ootame, et meid ründaksid inimeste hordid, kes tahavad meile pakkuda taksot, giiditeenuseid, pakikandmist, mütsi, saiakesi ja muud taolist, aga võta näpust – mitte kedagi. Hiljem selgub, et Maroko on vastu võtnud seaduse, mis keelab turistidele pinda käia, sest turistid ei tahtnud selle tõttu enam Marokosse tulla. Tundub, et seadus on täitsa hästi rakendunud, sest tänavatel saab tõepoolest segamatult jalutada. Erandiks on vast medinad, eriti Fesis, kus aeg-ajalt pakutakse teejuhatamise teenust, aga mitte häirivalt palju.

Rahumeelsed kohalikud

Internetifoorumid ütlevad, et lahku Tangierist nii pea, kui vähegi saad, sest see linn on kõike, mis Marokoga valesti on. Taksoga sadamast hotelli sõites ja hommikul sealt bussijaama minnes ei paista midagi nii hirmus valesti olevat, aga kuna meie Tangieris viibimise aeg on tänu laevafirma abile kahanenud ühe väga napi öö peale, siis me seda linna paraku rohkem ei näe.

Järgmisel hommikul läheme bussijaama ja istume seal järgmise Chefchaoueni bussi peale. Buss meenutab 90te alguse Ikarusi – õhu konditsioneerimine käib akna avamise teel (millest pole eriti abi, sest väljas on samamoodi 30 kraadi nagu bussis sees), eesoleva istme seljatoes olnud tuhatoos on välja võetud ja selle kohale jäänud auku on kleebitud nätsu või liimi või väga raske öelda, mida, ja ei taha katsuda ka. Samas kui katuseluuk avada, on võimalik ennast isegi enam-vähem inimesena tunda.

See lõppeb aga kiiresti, sest ühes pisikeses bussijaamas kamandatakse meid bussist maha ja öeldakse, et Chefchaoueni poole läheb edasi üks teine buss. Ainsad vabad istmed selles bussis asuvad kõige viimases reas. Kohe selgub ka, miks – eelmisel ööl Tangeris sadanud vihm on tunginud läbi akna ja kogu tagumine istmerida on täiesti läbimärg. Nii istub Kajar järgmised 3 tundi pappkasti põhja ja mina kilekoti peal. Minu kõrvale, kohta, kus tagareas istet ei ole, litsutakse istuma üks tütarlaps. Osad reisijad istuvad ka vahekäigus. Endiselt on sooja 30 kraadi, aga lisaks sellele on kõik ka meeldivalt niiske.

Hilisemad kogemused kinnitavad, et kui vähegi võimalik, tuleks Marokos sõita rongiga – rong on puhas, mugavate istmetega ja liigub täitsa graafiku alusel. Eelistustest järgmine on Supratours nimeline firma, kelle bussid on konditsioneeritud ja võrdlemisi uued. Tõsi, ka poole kallimad kui teiste firmade omad, mistõttu nendega sõidavad valdavalt turistid. Järgneb CTM enam-vähem talutava teenusega ja kui midagi muud üle ei jää, siis tegelikult on niiske Ikarus ju ka täitsa eksootiline.

Tšill nädalavahetus vanematega - Valenciast läbi Almeria Granadasse ja tagasi

Tänan prouat võimaldamast mulle külalispostitust. Siinkirjeldatu on õigupoolest juba kaks nädalat tagasi toimunud.

Pärast meie Põhja-Hispaania tuuri, jätkus meie seiklusrikas maareis koos minu vanematega. Kuna me Barcelona kandis olime juba üksjagu aega veetnud, otsustasime jätkata liikumist lõuna poole ja kohtuda Valencias. Ülemäära tark mõte see tagantjärele ei olnud, sest pääs sinna Eestist - nagu ka paljudesse teistesse Hispaania ägedatesse linnadesse - on kahtsusväärselt keeruline ja kallis, nimelt üle Frankfurti hiidlennujaama, kus ilma käsipagasita juba väiksema hilinemise peale võib järgmisest lennust maha jääda.

3D kino, kontserdimaja ja vasakul parkla.

Igatahes me arvasime, et mis see Valencia ikka nii ägedat on, üks tavaline hiiglaslik Hispaania merelinn. Siin me eksisime.

Kõigepealt on Valencias koht, mis oma hullumeelsuselt on igati võrreldav Gaudi Sagrada Familiaga, ainult et see on ehitatud minu eluajal. Arhitekt Santiago Calatrava teaduse ja kunstilinna projektis on alla kümne uskumatu hoone, mis kõik moodustavad superägeda moodsa terviku. Projekt algas ‘96ndal aastal ja lõppes 2006, kusjuures esimene hoone oli juba suures remondis. aga vahet pole.

Pärast nende vahel (ja see võtab julgelt kolm tundi, kui te vähegi kusagile plaanite sisse minna) tuiamist jalutasime edasi mööda linnakeskmesse ehitatud hiiglaslikku parki, mis on tehtud endisesse, sajameetrise laiusega jõesängi. Central Park, eat your heart out!

Major paella!

Igatahes on Valencia kuulus veel selle poolest, et just seal olla välja mõeldud paella. Ettevaatust nüüd, murran kohe teie südame. Selgub, et paellas originaalselt pole üldse mereande, vaid hoopis jänest ja muud maainimestele saadaolevat liha. Käisime seda ka väidetavalt eriti autentses kohas testimas ja võime kinnitada: mereandidega on see safrani-riisiroog oluliselt parem. Aga jube, mõelge, järgmiseks võib selguda, et sangria pole mingi hispaanlaste jook, vaid turistidele mõeldud odava veini kallilt mahamüümise meetod!

Valenciast lahkuda oli meil väga kahju, aga kuna me olime otsustanud veeta aega hoopis Andalucias, tuli seda siiski kiiremas korras teha. Viietunnine autosõit viis meid kohta nimega Roquetas del Mar, Almeria lähedal. See tundus täitsa tore kuurort, laia ja mitte eriti rahvarohke ranna ning paljude restoranidega. Erilist ajalugu meil oma ööbimiskoha juures ei õnnestunud tuvastada, aga samas jäid söögi- ja ööbimisarved alla igasugust arvestust.

Muide, Hispaania suhtes jääb mulle mulje, et toredam ja säästlikum on külastada eeskätt hispaanlastele suunatud kuurorteid. Siin on ainult üks väike viga, enamus teenindajaid ei räägi neis sõnagi ühtki teist keelt, kui hispaania. Aga samas saab sellest suht lihtsalt üle, kui rääkida inglise (või ka eesti) keelt hästi aeglaselt, veenvalt ja rohkete žestidega, näiteks menüüs soovitud asjadele osutades. Ja pärast seda, kui on õnnestunud mõned vinnutatud seakõrvad tellida, oskate neid ka järgmine kord juba vältida. Nagu proua meie tapasekogemusest kirjutas, siis tellida tasub kõike, tulemus võib olla küll üllatuslik, kuid on pea alati maitsev.

Igatahes Roquetases käisime me esimesel päeval rannas, kus hoolimata sellest, et valitses Eesti parim suvepäev ehk ca 28 kraadi ja päike, olid rannatoolimüüjad oma bisnessi juba kokku pannud. Siis tegime pikema jalgsituuri läbi asula, kus tundus olevat mitmeid vahvaid mereannirestorane, mida me muidugi kunagi ei jõudnud külastada, sest esimeses järjekorras tahtsime maha pidada ühe hispaaniapärase siesta.

See plaan kahjuks ei õnnestunud, sest kui me koju jõudsime, selgus, et juba tunni pärast on unikaalne võimalus külastada üht meie reisi eesmärki ehk Hispaania profiliiga jalgpallimängu, konkreetselt siis kohaliku UD Almeria võitlust Huescaga, mis toimus Hispaania teises divisionis, mis Euroopas liigajalgpallis on, ma arvan, top10 piirimail. Sel tasemel Hispaanias jalgpallile võib julgelt staadioniväravast pileteid osta, ainult arvestada tasub, et odavam tribüün on tõenäoliselt vastu päikest (härjavõilusel on sama põhimõte: istekohad sol on päikese käes ja sombra varjus, sombra on palju kallimad), nii et tasub nokkmüts kaasa võtta. Meie piletid maksid €20, €10ga oleks saanud otsatribüünile.

Almeriiaa-tuhh tuhh tuhh-tuhh-tuhh kütab trummiga härra taustal.
Karin is not impressed.

Almerias on ilus staadion, kuna mansa on sel sajandi kaks korda Hispaania kõrgliigas mänginud, kokku on seal kohti pea 20 000 inimesele. Seekord oli kohal sellest pool, ehk siis nagu Lilleküla staadionil parimatel päevadel. Mängu (mida kohalikud spordiajakirjanikud nimetasid Almeria hooaja halvimaks) tegigi ägedaks just selle argipäevalisus, kohale olid tulnud suured fännid, samas ka perekonnad lastega, vahvad vanahärrad ja palju noormehi kohtingule toodud tüdrukutega. aga kuna kodumeeskonnal hakkas kohe viltu vedama, siis poolajal anti juba kõvasti vilet. Ja kui keskkaitsja ja värvavavahi omavahelise paki tulemusena 50ndal minutil 0-3 taha jäeti, siis ma arvasin küll, et nüüd hakatakse ära minema. Aga ei, pealtvaatajad olid truult mängu lõpuni kohal, kuigi otse meie taga asunud trummimees hoidis, jumalale tänu, oma Aaal-meriia pumm-pumm pumm-pumm-pumm ergutust pigem vaka all.

Õhtust sõime Almeria ja Roquetase vahel olevas koobasrestoranis, kus alguses tundus, et oleme ainsad kliendid, aga lõpuks tulid kõik lauad täis. Viimasesse ja suurimasse lauda saabusid kaks perekonda koos ca 6 lapsega kell 11. Hispaania.

Järgmisel päeval oli meil ette nähtud külastada legendaarset Alhambra kindlus-lossi Granadas. Õigupoolest öeldakse nii, et kui sul Alhambrasse kuu aega varem pileteid ei ole, siis sa sinna ei pääse. Meie otsustasime, et tahame minna kaks päeva varem. Ja mõnda aega tundus, et ega meil see tõesti ei õnnestu. Aga selle lehekülje abiga kuidagi ikkagi õnnestus reserveerida tuur, milles, tõsi, polnud Nasridi palee pileteid, küll aga kõik muu.

Alhambras on nii, et osa kompleksi, mis on tegelikult jube suur, on külastatav ka tasuta, tuleb lihtsalt siit sisse marssida. Aga huvitavamad osad, nagu vana kindlus, esimene palee ja kuulsad veeaiad on piletiga. Ja Nasridi palee, kompleksi kõige kuulsam ja väidetavalt kõige uhkem osa, on veel eraldi piletiga.

Igatahes ma soovitaksin Alhambrat kõigile neile, kes arvavad, et moslemitest pole kunagi mingit kasu olnud. See meenutab väga elavalt, et samal ajal, kui meil Euroopas oli aastasadu pime keskaeg, kui midagi ilusat ega loovat teha ei osatud, oli araabia maailmas nende tsivilisatsiooni tipphetk ja selle aja teadlastele, arstidele, kunstnikele ja ajaloolastele oleme me täna palju tänu võlgu.  

Veeaiad (Troonide mängu Dorne'i inspiratsioon)

Pärast Alhambrat käisime kohas nimega Melegis, kus Euroopa Liidu toel oli eestlasele müstiliste viljapuude nagu mandariin, granaatõun ja Kreeka pähel, vahele rajatud vahva viiekilomeetrine matkarada.Ja kuna me Alhambrasse sõitmiseks pidime ärkama kell 5.30, siis pärast kojujõudmist tegime tõesti ühe siesta. Pärast mida käisime ikkagi veel korra kõrgelthinnatud kohalikus tapasekohas.

Vasakul olla jõgi

Viimasel päeval jõudsime hommikul jalutada ringi Almerias, kus esmaspäevaselt olid küll kõik meid huvitanud asjad, täpsemalt kitarrimuuseum ja Alcazaba suletud. Ja siis panidki ema-isa meid bussi peale ja sõitsid ise 450 km kaugusel olevasse Valenciasse tagasi. Oli vahva vaikne nädalavahetus, pärast mida meil Kariniga oli päris puhkust vaja.

Malaga – Cordoba – Sevilla – Conil

Kajar tahtis sellest reisi osast ise kirjutada, kus tema vanemad meiega liitusid. Nii et Costa del Soli kandist ja Alhambrast saate kunagi hiljem lugeda, kui veab (arvestades, et praegu on vaja valimiste kohta Exceli tabeleid teha, siis võib-olla ei vea ka).

Igatahes ühel hetkel istusime me Almeriast bussi peale ja sõitsime üle mägede Malaga suunas. Hispaanias on küll suurepärane rongiühendus, aga paraku on rongipiletid jaburalt kallid, nii et meie reisivahendiks on saanud valdavalt buss. Üldiselt on bussikogemus Hispaanias olnud pigem meeldiv – konditsioneer ja mugavad istmed, sellel otsal on isegi meelelahutusekraanid ning onu jagab kõrvaklappe ja vett.

Sõber buss

Meist paar pinki eespool istuvad härrasmehed on enne bussi väljumist väheke sooja teinud ja räuskavad terve tee, rahunedes veidi ainult siis, kui bussijuht nad välja lubab visata. Minust üle vahekäigu istuv tütarlaps on ennast varustanud prügikastiga ja oksendab sinna pärast mägise tee igat kurvi. Aga neid juhtumeid on vist raske otseselt bussifirma süüks panna.

Kui internetist reisisoovitusi lugeda, jääb mulje, et Malaga on suhteliselt mõttetu linn. Minu arust on see Malaga suhtes ebaõiglane. Tõsi, Malaga vanalinn jääb teiste nähtud linnadega võrreldes vist veidi alla – muidugi on see ilus, nagu vanalinnad ikka, aga pigem liiga klanitud ja turistikas.

Aga mulle tundub, et selle linna sümpaatia ei peitugi niivõrd vaatamisväärsustes, kui just õhkkonnas. Siin näeb hoopis teistsugust Hispaaniat kui ida pool – seltskond on kirjum, fiiling on lõunamaisem ja õhkkond on igati chill. Enamus elust käib tänaval, nagu Hispaanias ikka. Ja kui mõnes tänavabaaris üks õlu võtta ja kuulata, kuidas tänavamuusikud (väga hästi, muuseas!) aafrika rütme jazziga kombineerivad, siis tuleb tunne, et vot selline võiks elu olla küll. Mäe otsas asuv kindlus ja Malagueta rand koos selle juurde kuuluva promenaadiga on ka täitsa külastamist väärt.

Cordoba. Väga tore linn, soovitame! UNESCO nimekirja kuuluv suur vanalinn, kus tänavad looklevad kõikvõimalikes suundades ja mõistlik on ära eksida ja siis ennast jälle kaardi pealt üles otsida. Samal ajal on see kõik suuruselt hoomatav.

Cordobas asuv mošee-katedraal läheb üsna kerge vaevaga Hispaanias nähtu top 3 nimekirja. Kuna ma ei viitsi Lonely Planetit lugeda nii palju kui Kajar, siis kiire kokkuvõte on, et aastal 700 midagi ehitasid ühed tüübid sinna mošee, aastal 1200 midagi ehitasid teised tüübid selle mošee sisse kiriku ja erinevad ajastud on sinna aja jooksul veel oma jälgi jätnud. See kõik on hiiglaslik ja hämmastav ja seal ringi vaadates näeb aja kulgemist sõna otseses mõttes oma silmaga.

Teel Sevillesse (eestlased ütlevad vist Sevilla?) kuulame bussis aariaid Sevilla habemeajajast, mispeale ma unustan mõistagi oma kõrvaklapid bussi. Vastupidiselt ootustele ei lüpsa Sevilla oma habemeajaja-kuulsust mitte kuidagi. Mitte ühtegi pronksist habemeajaja kuju või juuksurisalongi loosungiga “aja oma habet Sevillas!”. Ma päriselt lootsin. Selle asemel on hoopis suures koguses hobusesõnnikut, aga sellest veidi hiljem.

Päeva jagu ette broneerides on Sevillas isegi oktoobri keskpaigas täiesti lootusetu mõistliku hinnaga ööbimist leida, eriti nädalavahetusel. Nii juhtubki, et broneerime endale täitsa viisaka hotelli Sevillast seitse kilomeetrit vasakule, kiirtee äärde. Hotell lubab olla “well connected to Seville”. Kohale jõudes selgub, et ongi – kui sul on auto. Vastasel juhul on ainus võimalus linna pääseda taksoga, nii 15–20 eurot ots.

Nii et valdava osa Sevillas-käigust veedame me sümpaatses Bormujo nimelises asumis, kus on kinokompleks ja mõned toidupoed. Loo moraal? Kui vähegi saad, ära broneeri ööbimist linnast seitsme kilomeetri kaugusele kiirtee äärde.

See-eest leiame kiirtee äärest restorani Asador Bormujos, mis on vist ainus koht, kus me oleme siiani kaks korda järjest õhtust söönud. Aga see koht on ka seda väärt! Asador mahutab korraga 484 inimest, ja ettekandjate arvu ja töötempot arvestades tundub, et nad on suutelised kõik need inimesed ka korraga ära teenindama. Kusjuures söögid on suurepärased! Kui te peaksite kunagi mingil põhjusel Sevillast 7 kilomeetrit vasakule kiirtee äärde sattuma, siis soovitame!

Aga Sevillast. Peamine põhjus, miks Sevillasse minna tasub, on Alcazar – loss või palee, raske öelda. Taas üks kompleks, kus näeb ajaloo kulgu alates keskajast kuni tänapäevani. Lugematutes tubades on seinas ja põrandal päriselt aastal 1300-midagi sinna laotud mosaiigid, mida lubatakse isegi käega katsuda. Vist sellepärast, et neil on neid nii palju, et pole väga kahju, kui turistid mõne kahhelkivi ära näperdavad. Räägitakse, et Hispaania kuningapere ööbib endiselt siin, kui neil Sevillasse asja on.

Eakas kahhel

Eksinud turistid

Ja Alcazari ümber on suurepärased aiad! Palju purskkaeve ja ilupõõsaid ja hekist tehtud labürint, kus ekslevad turistid olid lõpuks juba päris abitu näoga ja hakkasid üksteiselt väljapääsuni teed küsima.

Räägitakse, et Sevillas peab flamencot vaatama minema. Kultuurihuviliste inimestena maksame 18 eurot nägu ja vaatame selle eest tund aega, kuidas üks daam ja härra kontsi klõbistavad. Valdavalt tekib selle vaatemängu tulemusel kaks mõtet: 1) flamenco on absoluutselt kõike, mida eesti rahvatants ei ole – meil püütakse nahkpastelde sahinal võimalikult tasa tatsuda, et jumala eest kedagi mitte häirida ja 2) kas see kõik ikka peab nii traagiline olema?

Sevillas on veel päris palju ilusaid maju ja parke, aga see kõik on jalgsi liikudes liiga suur ja hoomamatu ja sellepärast ei jäta kuidagi nii elevat üldmuljet, kui võiks. Pigem jääb sealt meelde asjaolu, et tänavatel on arvukalt kaarikuid vedavaid nukra näoga linnahobuseid, kes on tänavale teinud ohtralt hobuseasju. 34-kraadises soojuses haiseb see suursugune linn nagu hobusetall.

Aga mõneks ajaks on suurtest linnadest kõrini. Nii me olemegi viimased neli päeva veetnud Conil de la Frontera nimelises mereäärses külas. Siin on väga ilus – kõik majad on valged ja lai puhta peene liivaga rannariba ulatub mõlemas suunas nii kaugele, kui silm seletab. Samas annavad soe tuul ja hiiglaslikud ookeanilained sellele linnale hoopis teistsuguse jume kui Vahemere-äärsetel paikadel. Õnneks pole siin suurt midagi teha peale kulgemise, nii et seda teemegi.

Nüüd on Hispaaniat juba nähtud ka. Ohkega pakime lühikesed püksid ja veinipudeli kotipõhja ja liigume edasi Maroko suunas. Hammamm, here i kamm!

PS. Kajar käskis mul tõe huvides lisada, et ta sai oma postituse tegelikult juba valmis. Aga et oma häid lugejaid mitte liigselt kurnata, avaldame selle mõne aja pärast.

Leinast

Lein on imelik emotsioon. Ta on koguaeg kohal ja tiksub teiste programmide taustal. See ei tähenda, et ma lolli nalja üle ei naeraks või muude maailma asjade vastu huvi ei tunneks. Aga kuskil nende varjus varitseb lein, et siis suvalisel, tihtipeale kõige ebasobivamal hetkel välja tulla.

Kui te näete kaubanduskeskuses singileti ees paari, kellest üks lohutamatult nutab, siis võib-olla nad ei tülitse omavahel ega tunne muret ka singi hinnatõusu pärast. Võib-olla nad lihtsalt leinavad kedagi.

Me kinnitame üksteisele tihti, et see, mida me tunneme, on normaalne. Et on okei olla nii palju või vähe kurb, kui ma praegu olen. Et ma ei pea ennast süüdi tundma selle pärast, kui ma parajasti kurb ei ole. Ja isegi kui ma ennast süüdi tunnen, siis ka see on normaalne.

Teine asi on unustamine. Mul on üldiselt veatu mälu numbrikombinatsioonide peale ja Kajar teab isegi võõras linnas, kuhu suunas peab minema, et õigesse kohta jõuda. Praegu see nii ei ole. Me unustame kõike ja koguaeg – võtmeid, selle linna nime, kus me just käisime, kas me oleme lõunat söönud või mitte. Vahel ununeb, kuidas autoga tagurdada või see, et passid jäid teise linna hotellituppa.

Elementaarsed operatsioonid nagu parkimisautomaadi kasutamine või koti pakkimine nõuavad oluliselt rohkem süvenemist kui tavaliselt. Nii me küsimegi koguaeg üksteiselt: kas sa pissil käisid? Kas sa auto panid lukku? See ei tähenda, et me nende asjadega hakkama ei saaks, aga koguaeg tuleb superhoolikas olla.

Guugeldades selgub, et see on normaalne ja ajul on mingite teiste funktsioonidega lihtsalt nii palju tegemist, et igapäevaste asjade peale auru ei jätku. Aga väga sürr on see siiski ja ma loodan, et see läheb varsti üle.

Üks asi on veel teisiti: ma kardan. Ma ei ole kunagi mitte midagi kartnud. Ei pimedust, ämblikke ega kõrgust. Rotte ja äikest lausa armastan. Ja nüüd käib mul paljudes situatsioonides mingi jõnks kõhust läbi. Huvitav, kas see on see, mida normaalsed inimesed tavaliselt tunnevad?

Siiani ma vist ei ole muretsema õppinud, sest ma olen elanud naiivses lootuses, et kõik läheb alati hästi, ja nüüd ma olen oma silmaga näinud, et tegelikult võib juhtuda ka kõige halvem. Nii halb, et sa ei ole sellise võimaluse peale isegi kunagi mõelnud.

Ma kardan lennukisse minna. Kardan ööbussiga sõita, sest äkki bussijuht väsib ära. Kui ma Kajari mõneks ajaks silmist kaotan ja tal telefon väljas on, siis tabab mind ärevus. 

See läheb veel tobedamaks. Ma muretsen igaks juhuks ka elutute asjade pärast. Selle pärast, et autol on raske. Et pesukuivati peab liiga palju tööd tegema. Et põrand ei jaksa klaverit kanda.

Need ei ole sellised hirmud, et ma nende pärast midagi tegemata jätaksin, ja need ei moodusta isegi peas ratsionaalseid mõtteid. Pigem on see mingi värin, mille ma püüan kohe eos maha suruda, sest ma saan aru, et see on tobe. Et alternatiiv on mitte kunagi enam kuhugi minna ja pesu ainult käsitsi pesta.

Aga midagi on tõepoolest teisiti.